teisipäev, 31. oktoober 2017

Indrek Hargla "Doanizarre udulaam"

Ma olen võtnud omale eesmärgiks lugeda läbi kõik Indrek Hargla teosed ja see nimekiri on mul veel oi-oi kui pikk, olenemata sellest, et omaarust olen ma päris palju lugenud. Mulle tohutult on seni meeldinud pea kõik, mis ma Hargla sulest olen lugenud, aga ikkagi tahan ma vahelduseks ka midagi muud ja nii ma siis järjest tasapisi oma eesmärgi poole liigun. Sellele muidugi ei aita sugugi kaasa uued Hargla raamatud, aga teisalt jällegi vanemate kirjutiste kordusrtrükid teevad kättesaadavuse hõlpsamaks. Sama lugu ka "Doanizarre udulaamaga", mille ma ehk oleks alles kunagi tulevikus ette võtnud, aga nüüd 2017 aastal, mil antud raamatu kordustrükk nii menukas on, ei taha ma seda edasi lükata.

Doanizarre on linnake, mille ümber on udulaam, mis aina aheneb. Kolleegium tunneb suurt huvi udulaama vastu ning on võtnud nõuks korraldada udu juurde ekspeditsioon, linn aga pole sellega päri. Mõlemad, nii Kolleegium kui ka linn soovivad aga oma tegevusesse kaasata kirjanik Asgerit, kelle puhul on neil alust arvata, et tema on pärit teiselt poolt udulaama. Kui aga selgub, et Asger on udulaama osas täpselt sama suures teadmatuses kui kohalikud, nõustub ta ekspeditsiooniga ja lausa nii, et suudab kaks vastasleeri omavahel lepitada ja panna koostööd tegema. 
Asger aga ei ole tõepoolest sarnane teiste Doanizarre elanikega, ta isegi ei tea päris täpselt, miks ja kuidas on ta sattunud sellesse linnakesse ning täpsemalt millist rolli ta seal täidab.

Alguses näib olevat üpris kerge lugemisega. Tegevus küll toimub kahes paralleelmaailmas, aga need on nii selgelt eristatavad, et ei ole sugui keeruline jälgida. Seda enam on lõpp üllatav, et oot, mis asja ma just lugesin? Täitsa ausalt lugesin viimast paari lehekülge mitu korda üle, et kas ma nüüd sain õigesti aru, et mis siis oli päriselt ja mis mitte.

Kuigi raamat on pigem liigitatud seikluskirjanduse alla, on see üsna tugevate ulme sugemetega. Jah, ma jätkuvalt ei ole ulme fänn, aga ma olen Hargla fänn ja sellest piisab. Mul on jäänud mulje, et mingil moel on Hargla teosed seotud, näiteks siingi mainitud surmatagust koda, mida päris mitmes raamatus kasutatud ja ilmselt kõige tuntumaks saanud "Süvahavvas".  Päris mitmeid korduvaid detaile, just nimelt sellistes pisut ulmelistes ja ebareaalsetes lugudes. Ma ikka jätkuvalt imestan ja olen tänulik, et kust tulevad kirjanikul sellised mõtted ja oskus need haaravalt kirja panna.
Melchiori lugusid üle ei trumbanud, aga ootamatult kiire ja isegi et lihtne lugemine.

Loe veel arvamusi: Goodreads
Otse kirjastusest Paradiis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar